Lugu Torevantsist.

Seitsme maa ja mere taga elas kord üks hästi lõbus ja püsimatu Torevants. Tal oli palju erilisi oskusi, millest üks oli see, et ta oskas lennata. Talle meeldis see väga ning samuti meeldis talle teisi seljas sõidutada. Kõik tema sõbrad tahtsid temaga iga päev lennata. See oli kõigi lemmiktegevus. Torevants oli alati lahke ja lendas kõikidega sinna, kuhu need tahtsid minna. Aga ükskord tulid külasse kolm tsirkusetöötajat, kes olid kuulnud, et Torevants oskab lennata. Kuna teised elevandid seda ei oska, siis oli see nende jaoks väga erakordne ja nad tahtsid teda oma tsirkusesse. Torevants aga sellega nõus ei olnud ja lendas minema. Siis hakkasid tsirkusetöötajad välja mõtlema, kuidas Torevantsi oma tsirkusesse saada. Nad mõtlesid välja, et uimastavad Torevantsi rahustipüssiga ja viivad ta veoautoga ära. Mõeldud, tehtud. Ükskord pimedas hiilisid nad maja juurde, kus Torevants elas ja tulistasid teda rahustipüssiga. Nad viisid ta tsirkusesse. Hommikul, kui kõik ärkasid ja Torevantsi ei leidnud, hakkasid nad teda otsima. Neil oli abiks ka nuhkurkoer Nuki, kes nuuskis välja jäljed, mis kuulusid Torevantsile ja nendele, kes ta ära viisid. Lõpuks leidsid nad ka ülesse tsirkuse, kus Torevants oli. Nad mõtlesid välja plaani, kuidas Torevants päästa. Õhtul pimedas hiilisid nad tsirkusetelki ja äratasid Torevantsi. Torevants oli hästi õnnelik neid nähes ning läks nendega kaasa. Nad põgenesid ja läksid tagasi oma külla. Nad ehitasid kõik koos oma küla ümber suure müüri, et võõrad ei saaks kunagi niimoodi nende külla tungida ning Torevantsi ära viia. Ja nõnda elasid Torevants ja tema sõbrad õnnelikult oma elu lõpuni.