Sunday, February 14, 2010

Mõõkhambuline tiiger.


Teadlaste sõnul võis eelajalooline mõõkhambuline tiiger ( Smilodon fatalis) oma kihvadega kohutav välja näha, kuid need piirasid samas looma jahipidamisvõimalusi.Teadlased uurisid praeguseks välja surnud looma leitud koljude ehitust ja leidsid, et mõõkhambulise tiigri hammustus oli vähem ohtlik kui näiteks tänapäeva lõvi oma.«Need kaks suurt kihva polnud suurepärased tapmisinstrumendid, vaid piirasid hoopis selle looma jahipidamisvõimalusi,» sõnasid teadlased.Teadlastemeeskond uuris ka selle eelajaloolise looma kolju keemilist ehitust ja koljudele tehti röntgen, mille abil loodi kõrgresolutsiooniline digitaalne mudel. Selle mudeli abil uuriti, kuidas looma pealuu, lõualuud, hambad ja lihased töötasid nii lõdvestunud olekus kui ka jahti pidades.Teadlaste sõnul on pikka aega peetud vaidlusi selle üle, kuidas mõõkhambuline tiiger jahti pidas ja kuidas ta oma kihvu kasutas.«Tegime kindlaks, et mõõkhambuline tiiger ei löönud kihvu saaki, nagu seda teevad tänapäeva lõvid. Mõõkhambulised tiigrid lämmatasid kihvade abil saaklooma ja see võttis neil aega umbes kümme minutit,» nentis uurimisgrupis osalenud teadlane Colin McHenry.«Tegime kindlaks, et mõõkhambuline tiiger ei löönud kihvu saaki, nagu seda teevad tänapäeva lõvid. Mõõkhambulised tiigrid lämmatasid kihvade abil saaklooma ja see võttis neil aega umbes kümme minutit,» nentis uurimisgrupis osalenud teadlane Colin McHenry.McHenry arvates võis mõõkhambuline tiiger kõigepealt oma saaklooma maapinnale suruda, siis rabeleva looma oma kontrolli alla saada ning pärast seda võttis kasutusele oma suured kihvad, lämmatades saaklooma nende abil või torgates need looma elutähtsatest organitest läbi.McHenry arvates võis mõõkhambuline tiiger kõigepealt oma saaklooma maapinnale suruda, siis rabeleva looma oma kontrolli alla saada ning pärast seda võttis kasutusele oma suured kihvad, lämmatades saaklooma nende abil või torgates need looma elutähtsatest organitest läbi.Mõõkhambulised tiigrid elasid 3,3 miljonit kuni üheksa tuhat aastat tagasi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. See liik suri kliima soojenemisest tekkinud keskkonnamuutuste tõttu välja.

Tuesday, February 9, 2010

Taliolümpiamängud

Juba suvel oli kuulda kõikjal,et selle aasta taliolümpiamangud toimuvad meie kohalikus metsas.Kõik loomad otsustasid varakult treenima hakata.Muidugi oli ka neid loomi,kes arvasid,et teistel loomadel pole mõtet trenni teha,sest nendest paremaks ei saa keegi.Nagu on teada,siis tuleb olümpiale alati kohale loomi igast maailma nurgast.Ja kohe kindlasti on nad selleks kõvasti trenni teinud.Sellepärast otsustasid kõik kohalikud loomad ka oma võistkonna moodustada.Iluuisutamisvõistluseks hakkas ennast treenima jänes Juta.Suusahüppeks valmistus rebane Rein.Lumelauaga meeldis sõita orav Oskarile.Kelgutamisvõistlusel soovisid osaleda päris palju loomi,kuid valiti neist kõige julgemad.Nendeks osutusid hundid,sest nad on üsna julged ja üpris ülbed.Ka teistest maadest tuli päris palju loomi.Aafrikast saabusid neli lõvi,kes võistlesid bobisõidus.Lõvid nägid siis lund esimest korda.Nad treenisid kodus liiva pealja nende kelk oli ratasdega.Esimest korda lume peal sõites olid lõvid väga üllatunud,et kelk nii hästi libises.Loomade taliolümpiamängudest kujunes tõsine võistluse asemel aga röömus koos mängimine ja üksteisele oma oskuste näitamine.Auhindadeks aga sooja jooki ja vastavalt oma maitsele ka maiustusi.Taliolümpiamängud olidnii toredad,et otsustatika järgmine aasta neid pidada.Aga järgmisel aastal lubati,et siis tuleb õige võistlus.Kuid seda saab näha alles aasta pärast ning loodetavasti on järgmisel aastal ka selleks piisavalt lund.

Monday, February 1, 2010

Eesti metsloomad






Rebane
Rebane on väikese koera suurune ja pika koheva sabaga karusloom. Ta seljakarvad on oranžid. Eestis eelistab ta elamiseks metsatukkasid. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Peamiselt toitub ta närilistest. Kutsikate kasvatamiseks on urud, mille rebane kaevab ise või võtab mägra oma üle ja kohendab seda. Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas väga hästi. Rebane on ohtlik mitmesuguste haiguste, näiteks marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Karu
Karu on suurim Eestis elav kiskjalane. Karu on tugeva ja jõulise kehaehitusega loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse ära peidetud. Karu nägemine on halb, kuulmine keskmine ja haistmine väga hea. Karu on kõigesööja. Valdavalt sööb ta marju, seeni, seemneid ja putukaid. Üksnes kevadel ja sügisel murravad karud suuri loomi. Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja rabalaike. Karud liiguvad peamiselt ringi videvikus või öösel. Päeval nad magavad.
Hunt
Hundid elavad põhiliselt mägedes ja Ida-Euroopas. Temale iseloomulikud välistunnused on enamasti hallikas karv, kikkis kõrvad, viltused kollakad silmad ja kohev saba. Hundil on terav haistmine ja kuulmine. Ka nägemine on tal teistest koerlastest parem. Hunt on peamiselt ööloom. Elupaigana väldib hunt lausmetsa ja eelistab avamaastikku, sest seal on küttimistingimused paremad. Eestis võib hunti kohata rohkem võsastikes ja rabades. Hunt on tugev kiskja ja ta suudab saaklooma kaua jälitada. Hundid peavad jahti organisserunud karjana, kus igaühel on oma ülesanne.